Walter Benjam’i 1935 aasta essee kaanekujundus kujutab erinevaid triipkoode – massitootmise produktide jälgimiseks, loendamiseks ning neisse aura või unikaalsuse (taas)sisestamiseks kasutatavaid markereid.

Kirjutises on palju joonealuseid märkuseid ja viimased on argumentatsioonile samavõrd tähtsad kui sisutekst ise. Lahendusena otsustati joonealused märkused paigutada tekstitulpade endi sisse pärast lauseid, kus need esinevad.